Äär või serv on mitmeti mõistetav kategooria. Olles eluga jõudnud servale, on mitmeid valikuid: astuda tagasi ning jätkata samaviisi, astuda üle serva ning jätkata uuena või hoopis kõndida mööda äärt nii kaua kui tasakaal lubab ning vaadata kuhu poole siis langetakse. Ka maastikul võib äär tähendada mingit lõppu: jääserv, kaljuserv, metsaäär. Äärt võib käsitlseda ka kui üleminekut ühelt teisele või hoopis kahe maailma kokkupuutepunkti. Ka koit või eha on aeg, mil kaks maailma saavad kokku ning muutuvad, seda võib nimetada ka päevaservaks.
Ka pildistamise seisukohast lähtudes on serv kõige huvitavam. Jää ei pruugi olla nii huvitav kui jäääär või siis metsaserv on kindlasti visuaalselt ja ka liigiliselt mitmekesisem kui mets ise. Selles ei kahtle keegi, et päikesetõus või -loojang on kõige huvitavamad perioodid päevast. Võib-olla on ka elus mööda serva kõndimine huvitavam, kui sealt tagasi või üle astumine?
The edge is a category that can be understood differently. When your life reaches to the edge (not to the end), you have at least three choices: to step back and continue with an old one, to step over and continue as a new, or walk on the edge as long as you can keep the balance. In landscape, the edge can be the end: the edge of the ice, cliff, forest etc. But in fact, it is the transition from one world to other. Dusk and dawn are times when two worlds meet and change.
When taking photographs, the edge is usually the most interesting area. For instance the ice is not as interesting as its edge, or forest's edge is definitely visually and species-wise more diverse than forest itself. Perhaps in life it would be more interesting to walk on the edge, instead of stepping back or over?
No comments:
Post a Comment